Jooksujutt
Tere ka minu poolt üle pika aja!
Meil see blogi kirjutamise asi ei taha kuidagi edeneda. Pea 2 kuud vaikust. Kuigi kirjutada oleks paljust, sest Madeira on tõeliselt imeline koht.
Üks asi mida ma siin tõeliselt naudin on jooksmine. Ma olen nüüdseks juba 4 kuud saanud lühikeste pükstega jooksmas käia (eelmine talv Eestis ei suutnud ma end üldse jooksma motiveerida). See on ikka hämmastavalt mõnus. See kuu tõotab tulla ka viimase aasta suurima kilometraažiga ( veidi üle 250km). Aga alustame algusest.
Kui me otsisime talvitumispaika, siis loomulikult vaatasin ma ka selle pilguga, et oleks valitud riigis äge ka maratoni joosta. Kusjuures meie esmavalikuks olnud Maltas pidi maraton toimuma veebruari viimasel nädalavahetusel aga jäi ära ekstreemsete ilmaolude tõttu. Hea siis, et me sinna ei läinud. Muidu oleks mitu kuud rasket trenni jäänudki realiseerimata. Kusjuures tegelikult oli Madeira maratoni toimumine ka kahtluse alla. Seda aga ainult minu jaoks, sest hankisin nädal enne maratoni (kui organism on kõige õrnem tippvormi tõttu) mingi imeliku külmetuse ja veel paar päeva enne maratoni ei olnud 100% kindel, kas osalen. Aga liigume ajas veel natuke tagasi.
Oma 9. maratoni jooksin 6. oktoobril Tartus. Selleks olin ma suvi läbi valmistunud ja vorm oli juba päris korralik, kuni augusti lõpus keegi hammustas mind (või kasvas karv tagurpidi sisse) mille tulemusel tehti mulle väike lõikus, millest taastumisel ei saanud 2 nädalat ühtegi jooksusammu teha. See pani maratonile korraliku põntsu, kuid läksin siiski jooksma lõpuaega 3.15 (kuigi suvine vorm eeldas ca 10 minutit kiiremat minekut) ja kustusin umbes 37. km-l. Lõpuajaks siiski 3.15.45 ja 67. koht.
Madeirale jõudes läksin juba esimesel õhtul jooksma. Ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, see oli lihtsalt fantastiline. Soe õhtu, kaunis promenaad, kruiisilaevad sadamas, vaade pimenevale linnale. Mida sa hing veel ihkad?
Hakkasin korrapäraselt treenima, eesmärgiks joosta 20. jaanuaril korralik tulemus.
Tegelikult on siin aga peale maratoni teisigi jooksuvõistlusi. Novembris näiteks toimus kõrvalsaarel (2h laevasõidu kaugusel) Porto Santol poolmaraton, millest ma sain teada alles kahjuks paar kuud hiljem. Muidu oleks võibolla isegi osalenud. Õnneks aga sain ma Madeira suurimast jooksuvõistlusest teada varem, ning sai see treeningplaani lisatud.
Nimelt toimub neil iga aasta detsembri lõpus Volta à Cidade do Funchal nimeline jooksuvõistlus. Tõlkes peaks see vist olema Funchali linnaekskursioon. Tegemist siis 5850m pikkuse jooksuga mis toimus 2018. aastal juba 60. korda.
28. detsembriks (võistluspäevaks) oli mul vorm juba päris heaks muutunud. Tegin näiteks jõululaupäeval pika otsa, kus plaanitud 2,5h-ga 30km läbimise ajal oli tunne nii hea, et läbisin kokku 31,5km 15 sek kiirema tempoga. Plaan oli aegsasti starti minna aga tavapäraselt kõik asjad venisid ja jõudsime stardipaika 40 minutit enne võistlust. Kohal oli päris palju rahvast ja pidin uurima kiirelt, kuskohast ja kuidas oma numbri kätte saan. Õnneks see enamvähem sujus aga mure tekkis sellega, et kuna mass oli nii suur, siis sain numbri kuhugi tagumisse stardigruppi. Üritasin seletada, et plaanin kiiresti ikka joosta ja tõstke mind ettepoole. Selle peale saingi koha 3. stardigrupis, seal kus pidid olema jooksjad kes läbivad distantsi 24-28 minutiga. Minust eespool olid eliitgrupp ja teine grupp, kell finishi aeg siis pidi alla 24 minuti olema.
Kiire soojendusjooks tehtud trügisin ma stardikoridori. Üritasin oma grupis võimalikult ettepoole trügida aga jäin ikkagi umbes 3. ritta. Kui kell sai 8 (õhtul) kõlaski stardipauk aga meid hoiti millegipärast oma aia taga kinni. Sain aru, et tegemist on viitstardiga. Umbes minut hiljem sain ma teise lainega minema ja pidin esialgu tegema kiiremaid liigutusi et slaalomit tehes vabasse vette jõuda. Paarisaja meetri pärast see ka õnnestus ja olin oma grupis tõenäoliselt esimese 5 hulgas. Esimene km tuli kiire, 3.23. Siis hakkasin juba järgi jõudma ka eelpool startinutele. Teine kilomeeter läks juba tunduvalt rahulikumalt (3.43) ja kolmas veelgi aeglasemalt (3.51), sest tuli võtta 13m tõus. Siis olin juba oma positsiooni välja võidelnud ja kulgesin rahulikumalt et seda hoida ja vaikselt ka parandada. 4. km 3.47, viies allamäge 3.37 ning viimaseks kilomeetriks oli toss juba täiega väljas aga surusin palju jaksasin ja viimase 850m tempo oli 3.33. Ametlik lõpuaeg 21.15 (oma kella järgi 21.19) ja meestest 61. koht (neil on imelik komme lõpuprotokollid teha naistele ja meestele eraldi). Lisaks edestas mind 4 naist. Kokku lõpetas 3205 jooksjat. Ürituse õhkkond oli väga mõnus: linn oli kaasaelajaid täis, ilm oli soe aga mitte palav ja jooksu õhtune aeg andis lisaks ägeda tunde.
Peale linnaekskursiooni oli maratonieelselt treeningplaanis veel 2 pikka jooksu ning mõned lõigutreeningud mis läksid ka hästi ja tundus et olen maratoniks väga heasse vormi tõusmas. Viimaste maratonitempos jooksude põhjal eeldasin maratoni lõpuaega 3.05 kanti. Kahjuks aga suutsin kuskilt külmetuse hankida nädal enne maratoni ja see pani kõiges kahtlema. Maratonieelsel päevalgi oli enesetunne kehvapoolne aga otsustasin ikkagi starti minna ja joosta vastavalt enesetundele.
Ja enesetunne oli tol päeval väga hea. Liigagi hea vist. Võibolla adrenaliinist, võibolla millestki muust aga stardipaugu kõlades läks hoog iseenesest kiiremaks kui plaanisin.
Kuna Funchal on tegelikult väga mägine linn, siis toimus maraton kahel erineval ringil. Esmalt pidime jooksma 4x umbes 7,5km ringi (edasi-tagasi) kõrgemal tasapinnal ning siis suundusime alla linna kus tuli veel teha 2,5 väikest (ca 4km) ringi. Igatahes alustasime veidi allamäge jooksuga (5m tõusu ja 9m laskumist 1. km) ja plaanitava 4.20 tempo asemel tuli 1. km kohe 4.09-ga. Enesetunne oli muidugi super aga üritasin ennast ikka manitseda ja tagasi hoida. Sest keegi tark mees ütles kunagi, et maratonil tuleb esimesed 14km hoida jalga piduril, teised 14km laskma vabakäigul ja viimased 14km vajutada gaasi. Kui alustada maratoni gaasipedaalile vajutamisega siis tõenäoliselt hiljemalt viimaseks kolmandikuks läheb nii raskeks, et pole enam kuskilt varu võtta.
Kuna jooksime edasi-tagasi, siis sai kohe üle lugeda mitmendal kohal ma paiknen. Alustasin umbes 25-26. koha kandis ja üritasin oma tempos kulgeda ning jälgida et pulss ei tõuseks üle 160-161 maratoni esimeses pooles, sest sel juhul ei kesta ma teist poolt ära. 5km peal oli minek super ja aega oli kulunud 21.38 (keskmine pulss tol kilomeetril 154. Järgmised kilomeetrid kerge minek jätkus ja 10km peal oli aeg 43.08 (5km 21.30, 10. km keskmine pulss 156). 15km vaehaeg 1.04.48 (5km 21.40, pulss 158), 20. km aeg 1.26.22 (5km 21.34, pulss 161!!! mis peaks olema juba kerge ohumärk). Poolmaratoni aeg tuli kaunis 1.31.13, ja lootsin et lõpuaeg võiks tulla 3.03 kanti (lootus on lollikese lohutus muidugi).
25km aeg 1.47.52 (5km 21.30, pulss 163!) ja enesetunne normaalne, peale poolmaratoni vist isegi tõstsin tempot veidi. 30km 2.09.39 (5km 21.47, pulss 165), ei midagi hullu veel. Ja siis umbes 32-33. kilomeetril hakkas raskeks minema. Minna veel 10km!. 35km aeg 2.31.49 (5km 22.10, keskmine pulss 164). Ja siis läks alles tõeliselt raskeks. Hakkasin lugema lõpuni olevaid kilomeetreid ja neid oli nii kuradi palju. Anni ja lapsed olid tulnud nüüd raja äärde kaasa elama aga ma jaksasin ainult neile hüüda, et nad mulle juua annaksid. Tõenäoliselt oli pilk juba klaasistunud aga pea veel suhtis rehkendada minuteid lõpuni ja see lõpp lähenes nii pagana aeglaselt. Läbi häda jõudsin 40.km peale, ajaga 2.56.47 (5km 24.58, pulsiga 161). Tempo oli langenud trenni rahuliku jooksu tasemele ja pulss oli ka alla tulnud seetõttu. Aga olin omadega nii tühi. Viimased 2km olid nagu igavik. 41. km-ks langes tempo 5.24 peale, ja 42.km tuli kuidagi 5.06-ga ning siis oligi aeg üheks mõnusaks lõpuspurdiks. Võtsin viimased jõuvarud kokku ja suutsin natuke enne finishit veel ühest konkurendist mööduda (tal oli vist veel raskem kui mul) ja viimased 200m läbisin 3.58 tempoga. Sain kaela ilusa medali, kätte joogitopsi ja banaani ja vajusin istuma. Lihtsalt istusin oma 10 minutit. Pole just väga tihti nii kutu olnud maratoni lõpus.
Sain lõpuks püsti ja leidsin juba ootava kaasa ning lapsed kiirelt üles. Lisaks avastasin, et lõpetajatele oli ette nähtud ka kerge massaaž. Võtsin järjekorra numbri ning natuke aega hiljem käis massöör mu valusad lihased kergelt üle. See oli tõeliselt hea idee korraldajate poolt.
Enne kui ma ise jõudsin tulemusi hakata uurima, sain kõne õelt, kes oli tervet jooksu online jälginud ja õnnitles mind nüüd, naiste arvestuses 2. koha saavutamise eest. Ei teagi miks korraldajad mind naiste arvestusse olid tõstnud aga kui ma neile sellest läksin teada andma siis nad tänasid mind info eest aga ütlesid, et nad said juba oma veast aru.
Ametlikuks lõpuajaks tuli 3.08.12 ja kohaks 22. Oma vanuseklassis olin 5. ja edestasin 6. kohta 6 sekundiga. Maratoni teine pool 1.36.59 ehk siis pea 6 minutit aeglasem kui esimene. Ideaalne on kui nende vahe on umbes 2-3 minutit. Maratoni korraldus oli hea, joogipunkte oli piisavalt, rahvast oleks võinud kaasa elamas olla rohkem. Kuna tegemist suhteliselt väikese maratoniga, 196 lõpetajat, siis tuli kogu tee praktiliselt üksi joosta. Samas kuna pidi ringe jooksma siis alati oli teisi inimesi teel näha. Kui me järgmine aasta sel ajal siin oleme, siis jooksen tõenäoliselt poolmaratoni, sest seal oleksin arvatavasti olnud oma vanuseklassis top3 hulgas ja alati on uhke tunne poodiumil auhinda saada (mitte et ma väga oleksin saanud).
Kui maratoni viimastel kilomeetritel tundus et lähiajal ei taha ma enam ühtegi maratoni joosta, siis hetkel juba käib korralik ettevalmistus jooksmaks kevadel järgmine maraton. Pole ainult selge kus, sest valikuid on palju, alates Vändrast ja Otepäält ning lõpetades Kopenhaageni või Inglismaaga.
Paar pilti ka Bruno Abreu Photography poolt.
1. Siis kui samm oli veel kerge
2. Siis kui samm oli raske
Peatse kohtumiseni!
Lauri
Meil see blogi kirjutamise asi ei taha kuidagi edeneda. Pea 2 kuud vaikust. Kuigi kirjutada oleks paljust, sest Madeira on tõeliselt imeline koht.
Üks asi mida ma siin tõeliselt naudin on jooksmine. Ma olen nüüdseks juba 4 kuud saanud lühikeste pükstega jooksmas käia (eelmine talv Eestis ei suutnud ma end üldse jooksma motiveerida). See on ikka hämmastavalt mõnus. See kuu tõotab tulla ka viimase aasta suurima kilometraažiga ( veidi üle 250km). Aga alustame algusest.
Kui me otsisime talvitumispaika, siis loomulikult vaatasin ma ka selle pilguga, et oleks valitud riigis äge ka maratoni joosta. Kusjuures meie esmavalikuks olnud Maltas pidi maraton toimuma veebruari viimasel nädalavahetusel aga jäi ära ekstreemsete ilmaolude tõttu. Hea siis, et me sinna ei läinud. Muidu oleks mitu kuud rasket trenni jäänudki realiseerimata. Kusjuures tegelikult oli Madeira maratoni toimumine ka kahtluse alla. Seda aga ainult minu jaoks, sest hankisin nädal enne maratoni (kui organism on kõige õrnem tippvormi tõttu) mingi imeliku külmetuse ja veel paar päeva enne maratoni ei olnud 100% kindel, kas osalen. Aga liigume ajas veel natuke tagasi.
Oma 9. maratoni jooksin 6. oktoobril Tartus. Selleks olin ma suvi läbi valmistunud ja vorm oli juba päris korralik, kuni augusti lõpus keegi hammustas mind (või kasvas karv tagurpidi sisse) mille tulemusel tehti mulle väike lõikus, millest taastumisel ei saanud 2 nädalat ühtegi jooksusammu teha. See pani maratonile korraliku põntsu, kuid läksin siiski jooksma lõpuaega 3.15 (kuigi suvine vorm eeldas ca 10 minutit kiiremat minekut) ja kustusin umbes 37. km-l. Lõpuajaks siiski 3.15.45 ja 67. koht.
Madeirale jõudes läksin juba esimesel õhtul jooksma. Ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, see oli lihtsalt fantastiline. Soe õhtu, kaunis promenaad, kruiisilaevad sadamas, vaade pimenevale linnale. Mida sa hing veel ihkad?
Hakkasin korrapäraselt treenima, eesmärgiks joosta 20. jaanuaril korralik tulemus.
Tegelikult on siin aga peale maratoni teisigi jooksuvõistlusi. Novembris näiteks toimus kõrvalsaarel (2h laevasõidu kaugusel) Porto Santol poolmaraton, millest ma sain teada alles kahjuks paar kuud hiljem. Muidu oleks võibolla isegi osalenud. Õnneks aga sain ma Madeira suurimast jooksuvõistlusest teada varem, ning sai see treeningplaani lisatud.
Nimelt toimub neil iga aasta detsembri lõpus Volta à Cidade do Funchal nimeline jooksuvõistlus. Tõlkes peaks see vist olema Funchali linnaekskursioon. Tegemist siis 5850m pikkuse jooksuga mis toimus 2018. aastal juba 60. korda.
28. detsembriks (võistluspäevaks) oli mul vorm juba päris heaks muutunud. Tegin näiteks jõululaupäeval pika otsa, kus plaanitud 2,5h-ga 30km läbimise ajal oli tunne nii hea, et läbisin kokku 31,5km 15 sek kiirema tempoga. Plaan oli aegsasti starti minna aga tavapäraselt kõik asjad venisid ja jõudsime stardipaika 40 minutit enne võistlust. Kohal oli päris palju rahvast ja pidin uurima kiirelt, kuskohast ja kuidas oma numbri kätte saan. Õnneks see enamvähem sujus aga mure tekkis sellega, et kuna mass oli nii suur, siis sain numbri kuhugi tagumisse stardigruppi. Üritasin seletada, et plaanin kiiresti ikka joosta ja tõstke mind ettepoole. Selle peale saingi koha 3. stardigrupis, seal kus pidid olema jooksjad kes läbivad distantsi 24-28 minutiga. Minust eespool olid eliitgrupp ja teine grupp, kell finishi aeg siis pidi alla 24 minuti olema.
Kiire soojendusjooks tehtud trügisin ma stardikoridori. Üritasin oma grupis võimalikult ettepoole trügida aga jäin ikkagi umbes 3. ritta. Kui kell sai 8 (õhtul) kõlaski stardipauk aga meid hoiti millegipärast oma aia taga kinni. Sain aru, et tegemist on viitstardiga. Umbes minut hiljem sain ma teise lainega minema ja pidin esialgu tegema kiiremaid liigutusi et slaalomit tehes vabasse vette jõuda. Paarisaja meetri pärast see ka õnnestus ja olin oma grupis tõenäoliselt esimese 5 hulgas. Esimene km tuli kiire, 3.23. Siis hakkasin juba järgi jõudma ka eelpool startinutele. Teine kilomeeter läks juba tunduvalt rahulikumalt (3.43) ja kolmas veelgi aeglasemalt (3.51), sest tuli võtta 13m tõus. Siis olin juba oma positsiooni välja võidelnud ja kulgesin rahulikumalt et seda hoida ja vaikselt ka parandada. 4. km 3.47, viies allamäge 3.37 ning viimaseks kilomeetriks oli toss juba täiega väljas aga surusin palju jaksasin ja viimase 850m tempo oli 3.33. Ametlik lõpuaeg 21.15 (oma kella järgi 21.19) ja meestest 61. koht (neil on imelik komme lõpuprotokollid teha naistele ja meestele eraldi). Lisaks edestas mind 4 naist. Kokku lõpetas 3205 jooksjat. Ürituse õhkkond oli väga mõnus: linn oli kaasaelajaid täis, ilm oli soe aga mitte palav ja jooksu õhtune aeg andis lisaks ägeda tunde.
Peale linnaekskursiooni oli maratonieelselt treeningplaanis veel 2 pikka jooksu ning mõned lõigutreeningud mis läksid ka hästi ja tundus et olen maratoniks väga heasse vormi tõusmas. Viimaste maratonitempos jooksude põhjal eeldasin maratoni lõpuaega 3.05 kanti. Kahjuks aga suutsin kuskilt külmetuse hankida nädal enne maratoni ja see pani kõiges kahtlema. Maratonieelsel päevalgi oli enesetunne kehvapoolne aga otsustasin ikkagi starti minna ja joosta vastavalt enesetundele.
Ja enesetunne oli tol päeval väga hea. Liigagi hea vist. Võibolla adrenaliinist, võibolla millestki muust aga stardipaugu kõlades läks hoog iseenesest kiiremaks kui plaanisin.
Kuna Funchal on tegelikult väga mägine linn, siis toimus maraton kahel erineval ringil. Esmalt pidime jooksma 4x umbes 7,5km ringi (edasi-tagasi) kõrgemal tasapinnal ning siis suundusime alla linna kus tuli veel teha 2,5 väikest (ca 4km) ringi. Igatahes alustasime veidi allamäge jooksuga (5m tõusu ja 9m laskumist 1. km) ja plaanitava 4.20 tempo asemel tuli 1. km kohe 4.09-ga. Enesetunne oli muidugi super aga üritasin ennast ikka manitseda ja tagasi hoida. Sest keegi tark mees ütles kunagi, et maratonil tuleb esimesed 14km hoida jalga piduril, teised 14km laskma vabakäigul ja viimased 14km vajutada gaasi. Kui alustada maratoni gaasipedaalile vajutamisega siis tõenäoliselt hiljemalt viimaseks kolmandikuks läheb nii raskeks, et pole enam kuskilt varu võtta.
Kuna jooksime edasi-tagasi, siis sai kohe üle lugeda mitmendal kohal ma paiknen. Alustasin umbes 25-26. koha kandis ja üritasin oma tempos kulgeda ning jälgida et pulss ei tõuseks üle 160-161 maratoni esimeses pooles, sest sel juhul ei kesta ma teist poolt ära. 5km peal oli minek super ja aega oli kulunud 21.38 (keskmine pulss tol kilomeetril 154. Järgmised kilomeetrid kerge minek jätkus ja 10km peal oli aeg 43.08 (5km 21.30, 10. km keskmine pulss 156). 15km vaehaeg 1.04.48 (5km 21.40, pulss 158), 20. km aeg 1.26.22 (5km 21.34, pulss 161!!! mis peaks olema juba kerge ohumärk). Poolmaratoni aeg tuli kaunis 1.31.13, ja lootsin et lõpuaeg võiks tulla 3.03 kanti (lootus on lollikese lohutus muidugi).
25km aeg 1.47.52 (5km 21.30, pulss 163!) ja enesetunne normaalne, peale poolmaratoni vist isegi tõstsin tempot veidi. 30km 2.09.39 (5km 21.47, pulss 165), ei midagi hullu veel. Ja siis umbes 32-33. kilomeetril hakkas raskeks minema. Minna veel 10km!. 35km aeg 2.31.49 (5km 22.10, keskmine pulss 164). Ja siis läks alles tõeliselt raskeks. Hakkasin lugema lõpuni olevaid kilomeetreid ja neid oli nii kuradi palju. Anni ja lapsed olid tulnud nüüd raja äärde kaasa elama aga ma jaksasin ainult neile hüüda, et nad mulle juua annaksid. Tõenäoliselt oli pilk juba klaasistunud aga pea veel suhtis rehkendada minuteid lõpuni ja see lõpp lähenes nii pagana aeglaselt. Läbi häda jõudsin 40.km peale, ajaga 2.56.47 (5km 24.58, pulsiga 161). Tempo oli langenud trenni rahuliku jooksu tasemele ja pulss oli ka alla tulnud seetõttu. Aga olin omadega nii tühi. Viimased 2km olid nagu igavik. 41. km-ks langes tempo 5.24 peale, ja 42.km tuli kuidagi 5.06-ga ning siis oligi aeg üheks mõnusaks lõpuspurdiks. Võtsin viimased jõuvarud kokku ja suutsin natuke enne finishit veel ühest konkurendist mööduda (tal oli vist veel raskem kui mul) ja viimased 200m läbisin 3.58 tempoga. Sain kaela ilusa medali, kätte joogitopsi ja banaani ja vajusin istuma. Lihtsalt istusin oma 10 minutit. Pole just väga tihti nii kutu olnud maratoni lõpus.
Sain lõpuks püsti ja leidsin juba ootava kaasa ning lapsed kiirelt üles. Lisaks avastasin, et lõpetajatele oli ette nähtud ka kerge massaaž. Võtsin järjekorra numbri ning natuke aega hiljem käis massöör mu valusad lihased kergelt üle. See oli tõeliselt hea idee korraldajate poolt.
Enne kui ma ise jõudsin tulemusi hakata uurima, sain kõne õelt, kes oli tervet jooksu online jälginud ja õnnitles mind nüüd, naiste arvestuses 2. koha saavutamise eest. Ei teagi miks korraldajad mind naiste arvestusse olid tõstnud aga kui ma neile sellest läksin teada andma siis nad tänasid mind info eest aga ütlesid, et nad said juba oma veast aru.
Ametlikuks lõpuajaks tuli 3.08.12 ja kohaks 22. Oma vanuseklassis olin 5. ja edestasin 6. kohta 6 sekundiga. Maratoni teine pool 1.36.59 ehk siis pea 6 minutit aeglasem kui esimene. Ideaalne on kui nende vahe on umbes 2-3 minutit. Maratoni korraldus oli hea, joogipunkte oli piisavalt, rahvast oleks võinud kaasa elamas olla rohkem. Kuna tegemist suhteliselt väikese maratoniga, 196 lõpetajat, siis tuli kogu tee praktiliselt üksi joosta. Samas kuna pidi ringe jooksma siis alati oli teisi inimesi teel näha. Kui me järgmine aasta sel ajal siin oleme, siis jooksen tõenäoliselt poolmaratoni, sest seal oleksin arvatavasti olnud oma vanuseklassis top3 hulgas ja alati on uhke tunne poodiumil auhinda saada (mitte et ma väga oleksin saanud).
Kui maratoni viimastel kilomeetritel tundus et lähiajal ei taha ma enam ühtegi maratoni joosta, siis hetkel juba käib korralik ettevalmistus jooksmaks kevadel järgmine maraton. Pole ainult selge kus, sest valikuid on palju, alates Vändrast ja Otepäält ning lõpetades Kopenhaageni või Inglismaaga.
Paar pilti ka Bruno Abreu Photography poolt.
1. Siis kui samm oli veel kerge
2. Siis kui samm oli raske
Peatse kohtumiseni!
Lauri
Comments
Post a Comment